www.vedur.ee/puutepunkt

KOGEMUS: Kuidas aidata tõsiste käitumisprobleemidega noori?
««« 70/124 »»»

Mida teha, kui teismelise käitumisprobleemid on muutunud nii tõsiseks, et vaatamata kodu, kooli ja muude lähivõrgustike toele ning abistamismeetmetele ei õnnestu olukorda kontrolli alla saada? Uurime teiste riikide kogemust.

 

On lapsi ja noori, kelle probleemide tõttu tuleb ette võtta ka järgmine samm: suunata nad mõneks ajaks kodust ja harjumuspärasest ümbrusest pisut eemale, rehabilitatsioonikeskusse ehk nagu uue sõnaga öeldakse – taastusabiprogrammi. Ent kuidas niisugused programmid töötavad?

Anname lühiülevaate Skandinaavia psühholoogi Tore Andreasseni põhjalikust tööst, mille jaoks ta luges läbi sadu teadusartikleid, et leida vastus küsimusele, missugused strateegiad on osutunud käitumishäiretega noortele pikaajalisi abistamisprogramme pakkuvates keskustes efektiivseteks.

 

Noorte ja nende vanemate kaasamine

Püsivate muutusteni jõudmise juures on kõige tähtsam roll perekonnal. Kuigi paljud lapsevanemad soovivad, et spetsialistid lapse „terveks teeksid”, ei saa vanemaid kaasamata kahjuks suuri tulemusi loota. Eelkõige tuleks vanematele juba probleemide tekkimise algfaasis anda oskusi ja teadmisi, kuidas lapse halva käitumisega hakkama saada. Lisaks tuleb nad kaasata töösse, mida taastusabikeskus teeb lapsega, alates eesmärkide püstitamisest kuni tulemuste hindamiseni. Sama tähtis on noore enda kaasamine, et vältida kahe paralleelmaailma tekkimist, kus noore ja meeskonna eesmärgid elavad omaette elu.

 

Keskendumine teguritele, mis probleemi alal hoiavad

Lapse probleeme analüüsides peab lähtuma ennekõike sellest, mis hoiab need alal, miks need pole veel kadunud.

Lahendamist alustatakse nimelt sageli valest otsast – keskendutakse probleemi põhjuste otsimisele. Põhjuseid ei suudeta aga tihti muuta (näiteks lapsel on alkohoolikust isa, sünnitrauma vms). Seevastu probleeme alal hoidvaid tegureid on võimalik enamasti muuta, näiteks parandada kooli ja kodu koostööd, mõelda välja mõjusad tagajärjed halvale käitumisele jms.

Samas tuleks lähtuda sellest, et tõsisel probleemil pole kunagi vaid ühte alalhoidvat tegurit. Vaadata tuleb seda, millist rolli mängivad kodu, kool, sõbrad ja noor ise selles, et mitteaktsepteeritav käitumine püsib.

 

Oskus tulla toime agressiivse ja vägivaldse käitumisega

Halb käitumine on tihti üks osa käitumishäiretega laste ja noorte käitumismustrist. Vägivalla kaudu kehtestavad nad piire ja näitavad võimu. Laste ja noortega tegelevate asutuste personali teadmised ja oskused, kuidas professionaalselt vägivallale vahele astuda, on osutunud asutuste töö edukuse ja tulemuslikkuse juures määravaks.

 

Kontroll sõltuvusainete kasutamise üle

Käitumishäiretega noortel esineb tihti probleeme alkoholi vm sõltuvust tekitavate ainete proovimise ja kasutamisega. Nende noortega tegelevatel asutustel peab olema paika pandud süsteem, mis tagaks kontrolli sõltuvusainete sissetoomise ja asutuses kasutamise üle.

Selle punkti tagamise poolelt on Eestis seadustes tõsised augud, aga õnneks on see küsimus üleval mitmes ministeeriumite töögrupis.

 

Süstemaatiline sotsiaalsete oskuste treening

Käitumishäiretega lapsi iseloomustavad sageli kesised suhtlusoskused. Norra käitumisteadlane Erik Larsen on väga tabavalt öelnud: neil puudub koos olemise kompetentsus. Ka Andreassen tõdes oma uuringus, et edu saatis vaid nende taastusabikeskuste tegevust, kus probleemsetele noortele õpetati korrakindlalt sotsiaalseid oskusi.

Eesti kontekstis aga peetakse mõnes laste- või noorteasutuses sotsiaalsete oskuste all silmas ka praktilisi toimetulekuoskusi, nagu nööbi etteõmblemine, pesupesemine jms. Nõnda tuleks täpsustada, et siinses kontekstis vaadeldakse sotsiaalsete oskustena järgmisi oskusi: empaatia, koostöö, enesekontroll, enesekehtestamine, vastutus (Greshami ja Ellioti nn laialt levinud oskuste klassifikatsioon, 2002).

 

Rõhk õpingutel ja/või tööpraktikal

Efektiivse taastusabiasutuse üks märke on võimalus pakkuda noortele nende vajadustest lähtuvat õppesüsteemi, vanematele lastele ka huvidel põhinevat tööpraktikat. Kahjuks võimaldatakse Eestis keskustes elavatele lastele seaduse järgi kooliõpet vaid 20 tundi nädalas, kuigi tavakoolis, olenevalt vanusest, on õppemaht kuni poole suurem.

 

Side tavamaailma ja tavaühiskonnaga

Probleemse käitumise minevikku jätmise tarbeks peab keskuses elavatel lastel säilima seotus tavaühiskonnaga ja neil peab olema võimalus suhelda eakaaslastega, kel pole tõsiseid käitumisprobleeme.

Käitumishäiretega laste eraldamine tavaühiskonnast, mida Eestis sageli kasutatakse, võib pakkuda kergendust küll paljudele õpetajatele, lapsevanematele ja lastekaitsespetsialistidele, kuid laste endi arengut silmas pidades tuleks pakkuda ja otsida neile võimalusi suhtlemiseks ja koosolemiseks „tavaliste” eakaaslastega. Kõikide programmide juures on ju tähtis see, kas ja kui hästi suudetakse tagada õpitud oskuste rakendamine ühiskonnas.

 

Adekvaatne jätkutugi

Jätkutugi on sama määrav taastusabi osa kui taastusabikeskuses pakutavad teenused. See tähendab, et noort ja tema vanemaid hakatakse varakult ette valmistama selleks, et ta saaks koju ja kodukooli tagasi läinuna oma elu probleemideta jätkata. Et noor ei satuks varsti jälle bussipeatuse taha õlut jooma, kaklustesse ja raskustesse kooliskäimisega, peab perele pakkuma tuge ka vähemalt esimestel kuudel pärast igapäevaellu naasmist.

Samuti tuleb toetada uue alguse võimalust. Paljud probleemsete laste vanemad on väsinud ametnike ja spetsialistidega suhtlemisest ning neil on kadunud usaldus abistamissüsteemide vastu. Võimalikku jätkutuge tajutakse pigem kontrollina. Siin on muidugi koht, kus spetsialistid peavad samuti peeglisse vaatama ja küsima, kuidas olukord selliseks on kujunenud. Kuigi keskuses elab noor perest eraldatuna, peaks ka seal elamise ajal üheks eesmärgiks olema usaldava suhte loomine vanematega, et vanemad ja noor sooviksid ja suudaksid neile pakutavat tuge ka pärast keskuses oldud aega vastu võtta.

 

Kestus 3–9 kuud pluss jätkutugi

Andreassen toob välja, et kõige paremate tulemustega silma paistnud keskused pakkusid probleemsetele noortele 3–9 kuud kestvaid programme, millele järgnes jätkutugi. On aga hea teada, et tõsiste käitumisprobleemidega noortel peetakse efektiivseks pigem väga intensiivseid ja lühemaid programme.

 

Kvaliteedi tagamise süsteemi olemasolu

Selle all mõeldakse süsteeme ja tegevusi, mis kindlustavad keskuses teenuse kvaliteedi. Andreassen rõhutab keskuses pakutavate programmide detailsete käsiraamatute olemasolu, töö tulemuslikkuse hindamise süsteeme, hästi toimivat tagasisidesüsteemi meeskonna ja juhatuse vahel, aga ka meeskonnaliikmetele töönõustamise* pakkumise võimalust.

 

Airiin Demir
MSc, kliiniline lastepsühholoog

 

* Töönõustamine ehk supervisioon on süstemaatiline nõustamisprotsess, mis on vajalik inimeste muredega töötavatele professionaalidele, nagu sotsiaaltöötajad, terapeudid jne, tagamaks nende jõuvarude taastumise ja erialase arengu.

 

Artikkel põhineb Tore Andreasseni 2003. aastal ilmunud raamatul „Noorte ravi pikaaegsetes abistamiskeskustes: mida ütleb teadus? ” („Behandling av ungdom i institusjoner: hva sier forskningen?”)

 



Eestimaiselt kasinad võimalused

 

  • Eestis pakuvad praegu tõsiste käitumis- ja sõltuvushäiretega lastele pikaaegset taastusabi kaks keskust: Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskus (www.corrigo.ee) ja Tallinna laste turvakeskus (www.lasteturva.ee)
  • Lisaks tegutseb kaks erikooli nn kasvatuse eritingimusi vajavatele noortele: Kaagvere erikool (tüdrukutele) ja Tapa erikool (poistele). Sinna saadetakse noori alaealiste komisjoni suunamise või kohtuotsuse alusel. Seega on need noortele, kelle probleemid on jõudnud viia nad juba pahuksisse seadusega.
  • Erainitsiatiivil on põhjamaade eeskujudest kantult rajamisel Peedu ravikodu (pildil) Elva lähistele. Tallinna lastehaigla on juba kümme aastat taotlenud riiklikku või eurorahastust laste vaimse tervise keskuse rajamiseks, mida on nüüd lõpuks neile ka lubatud rahvastiku tervise arengukava rakendusplaanis aastateks 2013–2016.