www.vedur.ee/puutepunkt

Anneliis teeb ajaviiteks käsitööd
««« 34/52 »»»
Zoom

Anneliis on noor naine Tapalt, kelle igapäevaellu mahub internet ja käsitöö, kuid kelle tahe ja oskused vääriksid palju enamat.

 

Anneliisi ema Ludmilla Nassar räägib, et aastate eest juhtus tütrega õnnetus, mille tagajärgedega tuleb elu lõpuni arvestada. Kui Anneliis oli nelja ja poole aastane, kukkus ta majade vahele pargitud veoautolt peaga vastu äärekivi. Tagajärjeks oli koljuluu murd ja aju verevalum. Pärast õnnetust oli tütar poolteist kuud koomas. Selle aja jooksul jõudis ema kõik tulevikustsenaariumid läbi mõelda. Mõnes mõttes on tegelikkus neist helgem, teises mõttes jälle mitte. Ema ütleb, et tütre vasak pool ei tööta hästi, parem pool töötab üsna korralikult. Tal on käimisraskus, toeta ta iseseisvalt liikuda ei saa, ka mõte liigub aeglasemalt kui tervel inimesel, iseloomustab ema tütart. Mänguhoos juhtunud õnnetusest on möödunud pea 20 aastat.

Anneliis ütleb enda kohta, et ta on sõbralik ja töökas. Kui kuskilt on kinni hoida, saab ta ka liikuda, lahtiste kätega üle kahe sammu astuda ei ole võimalik. Kui emal on vaja kuskil käia, saab ta iseseisvalt hakkama, ainult söök peab olema valmis pandud.

Anneliis veedab aega arvutis, suhtleb sõpradega, nagu kõik teised temaealised. Ta ütleb, et tal on palju sõpru, kellega arvutis juttu ajada. Kuid neid, kellega kokku saada, tal ei ole, sest kõik elavad kaugemal.

Tapa Puuetega Inimeste Kojas, kus Annelis käib käsitööd tegemas, on täna vaikne, kuid tavaliselt on siin palju inimesi, kellega juttu ajada. Ruumid pole kõige mugavamad, kuid esmavajalik on olemas.

Anneliis õppis käsitööd Astangul ja sai sealt ka soovituse, et tema kutse võiks ollagi käsitööga seotud. Ametisse pole Anneliis saanud, kuid ei pea ka käed rüpes istuma. Anneliis näitab meile, kuidas paela punuda, ja lisab, et see meeldib talle eriti. Paela punumise juures peab väga tähelepanelik olema, et pael sassi ei läheks. Anneliis räägib, et see töö on päris kurnav, tahaks rohkem teha, kuid ei jõua. Teine vahva asi, mida talle teha meeldib, on parafiinist ja vanadest munakarpidest süüteküünalde valmistamine, Selliste “viguritega” saab süüdata lõket või teha pliidi alla tule.

Anneliis räägib, et käsitööle jagub ostjaid küll, kui asjad on põnevad. Osa asju läheb paremini kaubaks kui teised. Mingit raha aga Anneliis oma tehtud asjade eest ei ole saanud, selleks peaks neid tegema palju rohkem. Anneliisi sõnul olekski tema unistuste töö käsitöö. Ema lisab, et nad ei ole tütrele tööd otsinud, selliseid firmasid lihtsalt pole olemas, kes Anneliisi-sugusele inimesele tööd pakuksid. Seega ei jäägi neiul üle muud, kui oma lõbuks käsitööd teha ja sellest rõõmu tunda.

Ema Ludmilla unistab sellest, et tütrel võiks olla omaette elamine, kus ta saaks õppida iseseisvat elu. Emaga koos elamine on küll kergem, kuid see muudab tütre mugavaks. Kohalik omavalitsus pakkus Anneliisile iseseisva elu teenust, kuid see tähendas kodust kaugele hooldekodusse kolimist ja see ei olnud isegi kaalumist väärt, ütleb ema. Eriti veel, kui arvestada sealse hooldekodu vägagi troostitut olukorda.

Kui palju on Eestis Anneliisi-suguseid puudega inimesi, kel on oskused ja tahe midagi teha, kuid kelle ainukeseks võimaluseks ongi ainult oma lõbuks tööd teha?

 

Kaidor Kahar
oktoober 2011