Kadrina vallas elavad Liisa Aibel, Urmas Lennuk ja nende väike tütar Leenu. Liisat on aastaid kimbutanud terviseprobleemid ja loomulikul teel ei ole tal õnnestunud last saada. Adopteerimine oli asjade loomulik käik.


Soov last saada

Urmas räägib, et kui nad Liisaga kohtusid, oli Liisal just olnud üks katkenud rasedus ja kohe suhte alguses teadsid nad mõlemad, et mõlemad soovivad väga last perre. See kõlab küll kunstlikult, aga Urmas ja Liisa hakkasid üritama. Oli ka üks emakaväline rasedus, kuid siis selgus, et Liisal on tsüst, mis tuli eemaldada. Arstid muidugi ei öelnud, et loomulikul teel lapse saamine on võimatu, kuid elu näitas, et välja ei tule midagi. Tervislikud põhjused saidki määravaks, miks otsustati lapasendamise kasuks. Siis algas info kogumine, kuidas see asi ikkagi käib...

Urmas ja Liisa räägivad, et siis kui nemad adopteerimise kasuks otsustasid, oli see info kogumine väga raske. Mingit organisatsiooni või ühingut, kust kogu vajaliku teabe võiks kätte saada, ei olnud. Ise tuli otsida foorumitest ja küsida tuttavatelt, kes selle asja on läbi teinud. Õnneks oli tutvusringkonnas paar peret, kellel oli see kogemus olemas ja nendega hakati suhtlema. Abiks oli ka kohalik lastekaitse spetsialist Elbe Jaanimägi, kes selgitas, kuidas protseduur käib. Urmas lisab, et täna on olemas MTÜ Oma Pere, mis koondab adoptiivperesid ja tänased adopteerijad saavad kogu vajaliku info sealt.


Pereuuring

Lisaks muule tehti põhjalik pereuuring, mille jooksul uuriti, kas ja kui valmis Urmas ja Liisa lapsendamiseks on ja kas nad üldse sobivad vanemateks. Lisaks said selgeks asjad, mida adopteerimine endaga kaasa toob. Urmas räägib, et see uuring võtab omajagu aega - vähemalt pool aastat. See on aeg, mil saab tõesti selgeks see, milline on su valmisolek. See aitab kasvada ja ettevalmistuda selleks, et sinust saab lapsevanem. Seda võib võrrelda rasedusega, mil inimene saab teha vajalikke ettevalmistusi oma mõtetes ja ka praktilises elukorralduses.

Kui pereuuring tehtud, tuli jääda ootama. Urmase ja Liisa ootamise aeg oli peaaegu kaks aastat pikk, kuni ülel päeval tuli telefonikõne.


Rõõmusõnum

Urmas meenutab, et ta vaatas just oma kalavarustust üle ja pidas aru, millistele vetele võiks kalastama minna. Liisa pidi minema teatriga Viini, kuid sisetunne sundis sõidust loobuma, reisi asemel jäi ta koju ja pani parasjagu aiamaal rediseid maha.

Siis helises Urmase mobiil ja teiselpool toru oli lastekaitsespetsialist, kes teatas, et nüüd on võimalus- üks väike tüdruk ootab neid, kui nad on jätkuvalt huvitatud lapsendamisest.

Urmas jooksis telefon käes õue Liisale uudist teatama. Liisa meenutab, et sai juba Urmase näost aru, mis kõnega on tegemist. See on ema vaist, ütleb ta naljatamisi.


Urmas ja Liisa saavad lapse

Ootamise aeg oli möödas, nüüd tuli hakata kiiresti tegutsema. Liisa räägib, et asjad käivadki nii, sotsiaaltöötaja helistab, et kuskil on laps. Siis tuleb sõita tema juurde ja siis räägib sotsiaaltöötaja täpsemalt, kas on poiss või tüdruk, kui vana jne. Järgmise sammuna minnakse last vaatama ja siis tagasi sotsiaaltöötaja juurde. Alles siis tuleb öelda oma otsustus. Ja siis läheb lahti bürokraatia.

Bürokraatia tähendab seda, et tuleb võtta kõikvõimalikest ametitest pabereid ja allkirju. Alustades maksuameti ja lõpetades politseiga. Tuleb tõestada, et oled ikka korralik inimene. Kui see kõik on kindlaks tehtud, tuleb ootama jääda kohtu positiivset otsust, alles siis saad lapse koju viia.

Kes on lapse bioloogilised vanemad, sellele Urmas ja Liisa tähelepanu ei pööranud. Urmas räägib, et kuna lapse tervisehinne oli väga kõrge, ei hakanud nad rohkem uurima. Kui see info, kes on lapse bioloogilised vanemad, lõpuks välja tuleb, saab seda olukorda lahendada jooksvalt, kuid iga lapsendaja peab selleks valmis olema. Urmas ja Liisa leiavad, et elu on muidugi täielikult muutund, kuigi sellised muutused kaasnevad ikka kui perre tuleb laps, kas siis loomulikul teel või teistmoodi. Ikka tekivad küsimused, millele tuleb kas raamatu või nõustaja abiga vastuseid leida. Liisa meenutab, et üks asi oli küll teistmoodi -adopteerija ei tea ju kui vana lapse ta saab ja selles on suur vahe, kas sa saad ühe- või kuuekuuse lapse. Liisa räägib, et kui Leenu magas, uuris tema hoolega raamatuid ja sealt sai väga palju teavet toitmise ja muu kohta.

Lapsendamine on aastaid olnud meie ühiskonnas tabuteema ja nii küsitigi vastsetelt lapsevanematelt, kas te ikka muudate ära maimukese sünnipäeva ja isikukoodi?

Urmas arvab, et selle küsimise taga on mitu asja- üks on kindlasti möödunud aegade pärand, mil adopteerimist pigem varjati. Teine on seotud andmekaitsega, et lapse loovutanud vanem ei tuleks segama. See kaitseb nii last kui ka adoptiivvanemaid. Nime, sünnipäeva ja isikukoodi muutmine annab teatava kindlustunde. Urmas ütleb, et nemad muutsid ära isikukoodi, sünnipäev jäi samaks, alles jäeti ka lapse nimi.


Laps on kõige tähtsam

Urmas ja Liisa on otsustanud, et ei tee lapsendamisest mingit saladust.

Samuti ei mõista nad hukka lapse bioloogilist ema, kes lapsest loobus.

Liisa arvab, et Leenu bioloogiline ema soovis lapsele head, kui ta temast loobus- ju ta tundis, et ei suuda lapsele pakkuda turvalist ja täisväärtuslikku elu. Kui Leenu soovib kunagi oma bioloogilised vanemad üles otsida, siis Urmas ja Liisa ei tee sellele takistust.

Liisa jääb kohe ka emapuhkusele, selles suhtes ei ole mingit diskrimineerimist -seaduse ees on kõik lapsed võrdsed. Sünnitoetus on meie riigis sama suur kui lapsendamistoetus, kõik toetusrahad makstakse välja ka tagantjärgi. Adoptiivpere võib ennast igati kindlalt tunda.

Praegu on tekkinud peres oma rütm, Liisa on rohkem öise eluviisiga, tema kanda on öövahetused. Urmas jällegi on varajase tõusmisega harjunud, tema õlul on hommikused toimingud. Kuna toit tuleb pudelist, annab see mõlemale vanemale võrdsed võimalused ja Urmasele on see väga meelt mööda. Neile aga, kes soovivad lapsendada, ütlevad vastsed vanemad, et lapsendamine ei ole välja mõeldud selleks, et rahuldada lapsendajate egoistlikke vajadusi, vaid see on ikka lapsele kodu pakkumine. Laps on kõige tähtsam.


Kaidor Kahar
oktoober 2008