Igal aastal lapsendatakse Eestis ligikaudu 150 last, see hõlmab nii peresisest kui ka välismaale lapsendamist. Lapsendamiste arv on aastate jooksul püsinud. Võrreldes aastakümnete taguse ajaga on suhtumine lapsendamisse paranenud, kuid ikkagi ollakse mõnigates küsimustes tabude küüsis. Alates jaanuarist tegutseb Eestis MTÜ Oma Pere, kes on nõuks võtnud lapsendamisega seotud küsimustele lahendusi otsida.


MTÜ Oma Pere

Sigrid Petoffer on aastaid töötanud lastekodus ja teab väga hästi, et lastekodu ei saa perekonda asendada, kuigi ruumid on ilusad ja personal on hästi koolitatud.
Sigrid Petoffer räägib, et nende ühingu poole pöördutakse erinevate küsimustega - neil, kes soovivad lapsendada, on ühed küsimused - kuidas see protsess käib, kas pere on selleks valmis, kuidas otsuseni jõuda. Neile küsimustel püüataksegi üheskoos vastused saada, mingit ühest tõde ei ole, seetõttu tuleb iga küsimus eraldi läbi arutada.

Need pered, kes on juba lapsendanud, neil on teised küsimused, Sigrid ütleb, et üks väga valus küsimus on näiteks see, kas ja millal öelda lapsele, et ta on lapsendatud.


Külli elas aastaid teadmatuses

Külli lapsendati sünnitusmajas, kogu oma lapseea ja nooruse elas ta teadmises, et on oma ema ja isa lihane laps, kuid ühel päeval sai ta teada, et see ei ole tõsi.
Külli räägib, et ta oli siis 21 aastane. Teada ta sai ta selle “uudise” mujalt, mitte oma vanemate käest. Esimene reaktsioon oli eitav - see ei saa tõsi olla, see ei ole võimalik, meenutab Külli oma läbielamisi.


Miks aga eelistada valusat tõde õndsale teadmatusele?

Põhjuseid on tegelikult palju, leiab Külli. Esiteks on elementaarne teada seda, kes on su esivanemad, millega nad tegelesid, kust nad pärit on. Juured on inimese identiteedi kujunemise juures väga tästsad, adopteeritud laste puhul on aga see kõik ära lõigatud, puudub igasugune võimalus teada seda, millega näiteks tegeles su vanema või vanaisa. Kõige halvem selle teadmatuse juures on see, et sul ei ole aimugi pärilike haiguste kohta, mida su esivanemad on näiteks põdenud.

Külli lisab ka seda, et tema arvates peaksid inimesed ikkagi tões elama, kuigi seda võib pidada nn. “positiivseks valeks”, tuleks ikkagi adopteeritud lastele öelda, et nad on adopteeritud. Rääkida tuleks igal juhul, sest kõige parem on seda tõde teada saada oma vanemate käest, mitte kolmandatelt isikutelt.


Millal oleks õige aeg tõde teatavaks teha?

Seda on üheselt väga raske öelda, kuid selge on see, et kui vanemad seda ei tee, tuleb see ühel hetkel kuskilt ikkagi välja. Sigrid Petoffer väljendab selles küsimuses enda arvamust ja see on, et adopteerimisest tuleks rääkida võimalikult vara. Nooremas koolieas räägitakse ju pere loomisest, laste sünnist, see on Sigridi arvates sobiv hetk, rääkida ka adopteerimisest.

Lapsele peaks jääma alles tema identiteet, võimalus suhelda oma sugulastega oma õdede-vendadega. See, et on juhtunud midagi sellist, et laps ei saa üles kasvada oma lihaste vanematega, ei tohiks võtta temalt võimalust oma veresugulastega lävida või vähemalt teada neist. Talle peaks jääma kas see elu alles, seda ei tohiks temalt ära võtta.


Mida aga “teadasaamine” endaga kaasa toob, kas see võib lüüa mõra lapse ja kasuvanemate suhetesse?

Selle kohta ütleb Külli, et valusaid hetki toob see kindlasti kaasa, kuid ta ei usu, et see suhted lõhuks. Selle ennetamiseks tulebki asjadest varakult rääkida, et laps ei peaks vales elama. Külli ütleb, et tänased adopteerijad on nendes küsimustes märksa teadlikumad ja julgemad. Need pered, kes adopteerisid aastakümned tagasi, mäletavad seda kui adopteerimine oli tabu. Tihti koliti teise linna ja alustati uut elu, et keegi ei teaks, et peres kasvab “võõras” laps. Nendel peredel on lastele adopteerimisest kindlasti raske rääkida. Külli ei mõista neid peresid hukka, selle asemel tuleks neid hoopis kiita, sest tegid seda, mida tavaliselt ei tehtud.


Kuid on veel üks asi, mille võib teadmatus kaasa tuua. Nimelt võivad lapsendatud lapsed abielluda oma veresugulastega, näiteid selle kohta on maailmas küllalt.
Külli ütleb, et see võimalus on Eesti väiksust arvestades täiesti olemas, sest kui sa ei tea, siis puudub ka igasugune kahtlus, et sinu väljavalitu võiks olla su lähisugulane.

Sama saatus võib teoreetiliselt tabada ka Külli lapsi, sest nagu selgus, on tal kuskil õde. Külli räägib, et tema õde on temast aasta noorem, kuid see on ka kõik, mida ta oma õest teab. Enamat ei võimalda andmekaitse seadus. See on päris kurb, kui sa tead, et sul on olemas veresugulane, kuid sul ei ole mingit võimalust temaga kokku saada. Külli tunnistab, et otsib oma õde täiesti teadlikult, see on loomulik, ta tahab teada saada, mis elu ta elab, kuidas tal läinud on.

Kõigi nende ja veel paljude muude lapsendamisega seotud küsimustega tegelebki MTÜ Oma Pere. Praegu on ühingus üle 60 liikme, kel aga asja vastu huvi tekkis siis uksed on avatud.

Sigrid Petoffer ütleb, et kui kellelgi on soov selles vallas midagi ise ära teha siis tasuks ühendust võtta. Eriti oodatud on ühingusse lapsendajad pered ja ka need kes on olnud lapsendatud, see on väga väärtuslik kogemus, mida teistega jagada.

LOE LISAKS - MTÜ Oma Pere


Kaidor Kahar
25. mai 2008