Eestis on viimastel aastatel ainuüksi purjus juhtide süü läbi surma saanud keskmiselt 50 inimest aastas. Kergemalt ja raskemalt vigastatud inimesi on aga olnud stabiilselt 600 ringis.

Masendav, kui paljude inimeste elud on seepärast rikutud! Järgmine lugu räägib ühest purjus juhi süü läbi toimunud liiklusõnnetusest, mis neli aastat tagasi vapustas kogu Eestit.

Õnnetus Rita Kalbusega juhtus 2002. aasta juunikuus Pärnus, sealse Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul. Roolijoodiku juhitud auto tabas naist otse ülekäigurajal.

“Me tulime õhtul pimedas Vallikäärust kontserdilt ja hakkasime ületama sõiduteed valgusfoori alt. Rahvast oli palju ja siis see juhtuski, et rahvasumma sisse sõitis üks auto,” meenutab Rita. “Kõigepealt lendas tütar auto kapoti peale. Ma läksin kontrollima, et mis toimub. Ja siis ma tundsin, et mulle sõideti otsa, jalad kadusid alt ära. Järgmisena sain aru, et ma olen auto all kinni.”

Hoolimata sellest sõitis kurjategija pool kilomeetrit edasi, lohistades Ritat auto all kaasa. “Ma olin teadvusel kuni selle sõidu lõpuni, seni kuni kaasliiklejad selle auto peatasid,” jutustab üliraske liiklusõnnetuse läbi elanud naine. “Ma palusin abi, karjusin, et aidake mind siit välja. Kuna rahvast oli ümberringi palju, tõsteti auto üles ja ma pääsesin sealt.”


Kohale jõudnud kiirabi viis Kalbuse esmalt Pärnu haiglasse. Sealt edasi sattus ta juba Tallinna Mustamäe haiglasse, kus doktor Olavi Vasara juhtimise all tehti põhilised operatsioonid ja kus Rita sai tagasi oma parema käe.

Selliseid operatsioone pole Eestis just väga palju tehtud. Ta ise ütleb, et oli arstidele üks imelaps.

“Tähtis on üles leida õiged arstid ja kui sul tekib arstiga koostöö, side ja usaldus arsti vastu, siis lähebki kõik hästi. Doktor Vasar on mind väga palju aidanud, nii psühholoogiliselt kui kirurgiliselt operatsioonidega, et mu käsi on sellisesse seisu jõudnud, et ta on mul teisega täitsa ühte nägu,” lausub Rita Kalbus.

Õnnetuse tõttu pidi naine veetma kolmes erinevas haiglas üle kuu aja, sellest viis nädalat voodis lamades.

Pea neli aastat hiljem ütleb ta, et algus oligi kõige raskem:“Kui sa lamad voodis, juba viis nädalat on täis, sa ikka lamad. Ei jõua käia ega üles tõusta. Mõtled, mis minust saab - see on kõik teadmata veel. Kas ma saan terveks? Kui terveks ma saan?” Sellised olid küsimused, mis Ritat vaevasid.

Tõsiselt viga saanuna tuli operatsioonilauale ikka ja jälle tagasi pöörduda. Praeguseks on tal operatsioone olnud 10 ringis. “Põhiline mõte oli ikkagi terveks saada ja sellest asjast välja tulla. Ja kui tohter ütleb sulle veel nii kenasti, et lootus ei tohi hingest kaduda, siis selle nimel tulebki võidelda, et terveks saada,” avaldab Rita oma mõtteid.

Õnnetus röövis Rita elust pea kolm aastat. Lisaks tervisekaotusele tuli vapral naisel loobuda ka ametist, sest varem piirivalves töötanud naine tunnistati teenistuseks mittekõlbulikuks.

Osa operatsioone, näiteks põletusarmide korrektsioon ja plastikaoperatsioonid, seisavad naisel veel ees. Praegu peab ta natuke kosuma. “Mul on hea meel, et nägu on päris ilus, aga siin annab veel natukene teha. Ja need sinised jutid näos, need asfaldiarmid, neist tahaks ka lahti saada. Ei tea, kas saab,” kahtleb Rita.

Kui teiste operatsioonide eest on seni maksnud Haigekassa, siis väga kulukat ilukirurgiat see asutus ei hüvita.

Tänases Eestis on kahjude hüvitamist ilmselt raske välja mõista ka õnnetuse põhjustanud Karin Arulalt. Ehk siis inimeselt, kes veel pärast õnnetust terroriseeris telefoni teel Rita perekonda, veendes ohvrit süüd enda peale võtma.

Lisaks sellisele räigele käitumisele oli ametivõimudel tükk tegemist, et kohtus süüdi tunnistanud Arula trellide taha saata.

Kehaliste armide kõrval jäävad õnnetusest ka hingelised haavad. Ja ka materiaalsed, sest kolm aastat eelnevast erinevat elu ei ole odav.

Hirmu ristmike ees tunneb Rita Kalbus siiani: “Igast ristmikust üle minnes ma kardan teed ületada. Kui teised lähevad julgelt üle, siis ma vaatan ikka ümberringi, kas kuskilt mõni auto ei tule. Kui tõesti midagi enam näha ei ole, alles siis ma julgen sõiduteele astuda.”

Õnnetuse järgsed aastad on olnud tema elus rasked. Kuid tuge on pakkunud nii pere, arstid kui sõbrad. Samuti saab Rita jõudu mõtteist, et ta peab edasi elama, sest laps on vaja suureks kasvatada ja eluga lihtsalt tuleb edasi minema.

“Hea meel on selle üle, et mul on oma käsi, mitte protees. Kuid arvestada tuleb sellega, et tänu käevigastusele võtavad kõik tööd ja toimingud rohkem aega. Näiteks igapäevases toiduvalmistamises, riietumisel, nööpide kinnipanemisel ja üldse igal pool,” ütleb Rita.

Esmalt püüab ta igapäevatoimingutega hakkama saada ja on mõelnud ka sel aastal tööle asuda. Kuhugi sellisesse kohta, kus ta on võimeline hakkama saama. Praegusel arvutiajastul ainult vasakust hästitöötavast käest kahjuks ei piisa.

“Aga jalad on mul terved ja liikumisega probleeme pole. Telefoni jaksan ma ka vastu võtta ja ma arvan, et mingi selline koht on ikka olemas, kus ma olen võimeline töötama,” on ta positiivselt meelestatud.

Neil, kes samuti raske liiklusõnnetuse läbi elanud, soovitab Rita kuulata arstide nõuandeid. “Just arstide positiivsus ja optimism annab jõudu edasi minna, see on üks oluline asi, mis minu puhul on väga palju aidanud. Ja muidugi tuleb ka ise väga palju tööd teha, käia võimlemas, ujumas ja taastusravis,” paneb naine südamele.

    LOE LISAKS

    Intervjuu dr. doktor Olavi Vasariga

Sven Paulus
märts 2006