Kui lumevaip on katmas hilistalvist Eestimaad ja maailmal on valgem pool, võtab Puutepunkt suuna Raplasse. Kohtumaks Mathuraga, kes selles pisikes linnas loob hingestatud eksootilisi maailmu.
Kirjutab luulet, tõlgib ja maalib. Ühe käega.
Mathura nimi on tuttav ehk eelkõige Ummamuudu eelmise kümnendi suurhittidest nagu „Valgem pool“ ja „Tunnen ära.“ Viimati võis kodanikunime all Margus Lattikuna tuntud noore mehe loomingut kuulda aga Eesti eurolaulu valimistel Aphro Tito loos „Sweet Separation.“
Oma parema käe kaotas Tallinnas koolis käinud Mathura 15-aastaselt. Randme juures oli aastaid varem hakanud arenema vähk, mida arstid püüdsid välja lõigata. Ent haigus tuli tagasi. „Lõpus leiti, et sel väga suurt mõtet pole, kogu aeg hakkida ja käsi võeti maha, et haigus kehasse ei leviks,“ lausub Mathura.
Käe kaotuse puhul hindab ta kõige raskemaks vaid seda momenti, kui üks vajalik kehaosa ära kadus. Pärast seda tuli hakata õppima vasakukäelise elu. „Ma astusin siis just keskkooli kümnendasse klassi,“ meenutab mees. „Tuli alustada nagu esimesest klassist, õppida kirjutama ja ka mitmeid muid asju tegema.“
Paar-kolm aastat hiljem oli elu ühe käega omandatud ja nüüd ei tule ühe käega olemine suuremal osal ajast Mathurale meeldegi. Inimene on ju õppimisvõimeline ja harjub kõigega, arvab ta ise.
 „Tegelikult, tol hetkel kui ma käe kaotasin, tundsin end väga hästi. Mõtlesin, et haigus on kõrvaldatud,“ tunnistab ta. „Aga ühiskonda sattudes näed inimeste suhtumisi – kui sa pole nendega harjunud, siis need algul mõjutavad.
Mingi aeg oli väjakutseid aga praegu suhtun asjasse niimoodi, et vahet pole tegelikult. Kui on nii, siis on nii, tuleb niimoodi tegutseda. Ega sellepärast elus midagi tegemata ei jää.“
Mathural pole tõesti midagi tegemata jäänud. Nagu ta ise ütleb, et kui midagi ära võetakse, siis ehk antakse midagi muud selle asemele, mingid uued võimalused.
Tartu Ülikoolis inglise keelt õppinud mehel on õnnestunud elada nii Rootsis kui Indias. Viimatinimetatud riigi kultuur ja religioon paelub Mathurat väga, tema kunstnikunimigi pärineb poeedi Indias elavalt õpetajalt. Aga kuidas suhtutakse puudelisse inimesse seal soojal ja meie jaoks võõral maal? Kas kuidagi teisiti kui siin?
„Üldplaanis mitte. Kuigi Indias on kultuur selline, et väga paljusid asju tehakse just parema käega, siis mingis mõttes võib see rohkem silma hakata.“ Ent midagi väga erinevat on sealmail küll: „Indias on see kultuur ka tugevam, et elu ongi mõeldud vaimsete väärtuste poole püüdlemiseks. Selles suhtes pole väga suurt vahet, milline su keha välja näeb,“ jagab Mathura oma kogemusi.
Võõrale maale minnes avastab inimene tegelikult kõige rohkem iseennast. „Sellised paigad nagu India või teised Aasia riigid, on eurooplasele ühtlasi võimalus avastada mingi kultuur, mingi maailm, mis on hoopis teine kui Euroopa.
Võib ühtlasi aru saada, kuidas mitmed tavad või väärtused, mis on Euroopas iseendastmõistetavad, et isegi need on tegelikult suhtelised,“ lausub Margus Lattik. Meil on tavaks saanud, et mehed peavad tingimata käima pükstes. Aga mujal pole see sugugi nii endastmõistetav.
Indias on päevad tunduvalt päikselisemad. Ja enamikus vaesed inimesed muretumad kui meie siin. Miks tulla siis tagasi siia kargesse kliimasse ja asuda elama kuue tuhande elanikuga Rapla linna?
„Ma arvan, et oli mingi aeg elus, kus ma poleks osanud arvata, et võiksin tahta maal elada. Samas, praegu näen ma seda täitsa reaalsena,“ ütleb Mathura. Pidades Raplasse tulekut üheks sammuks maal elamise suunas. Rapla on praegu tema jaoks paras, pole just päris maa ent rahulikum ja vaiksem kui Tallinn.
Maal, kus puudub linnale omane kiirustamine ja erinevate asjade kuhjumine, saab hingata ning vabamalt luua. Mathura luuletusi lugedes võib tunduda, et tegu pole päris tavalise eesti luulega. Ses on midagi eksootilist ja rahustavat. Ta ise ütleb ka, et tahab luua loomingut, mis mõjub, annab inimesele mingi positiivse elamuse või siis paneb lugejat mõtlema millegi üle.
„Üks mu loomingu mõte on, et võtke aeg maha korraks, süvenege millessegi muusse, kui igapäevane rutiin. Sellises olekus püüan ma ka ise seda loomingut teha,“ sõnab looja paneelmaja korteris, kus leidub nii õlivärve, suuremõõtmelisi maale, luulekogusid kui ka pastelljoonistusi.
Kas loomingulisest tegevusest ikka elab ära tänapäeva Eestis? „Vahel tundub, et elab, vahel jälle, et ei ela,“ nendib mees. „Arvan, et see on võimalik. Oleneb muidugi palju sul on nõudmisi või mida kõike sa elus tahad, mis mugavusi jne.“
Loomingulistest ambitsioonidest rääkides tõmbub Mathura suu kavalalt naerule. „Kunagi viskasin küll nalja, et Nobeli preemia oleks päris hea. Aga on ka konkreetsemaid ja käegakatsutavamaid eesmärke. Hetkel on eesmärk anda sel aastal välja uus luulekogu, teha see väga ilus ja hea.“
 Oma maale tahaks Mathura näidata mitte ainult Eestis, kus tal on juba mitmeid isikunäitusi olnud, vaid viia loomingut ka Euroopasse. „Ma arvan, et see on teostatav, tuleb lihtsalt tegutseda selle nimel,“ ütleb inimene, kes maalib tohutusuuri maale väikese pintsliga. Sest väiksemaga on tema kinnitusel palju mõnusam.
Ja loomulikult - loomingu puhul on loojale väga oluline saada vastukaja. Kui kellelegi midagi meeldib, tuleks seda öelda. See aitab elust jätkuvalt innustust leida ja saada inspiratsiooni.
Mathuraga vesteldes ja tema maale vaadates jääb aeg seisma ja ümbrus võtab teised mõõtmed. Paneb suisa imestama, kuidas suudab üks inimene endast välja kiirata nii palju rahu. Mis võiks olla selle palju kogenud ja näinud inimese sõnum meile?
Mathura mõtleb enne hoolega kui ütleb: „Ma arvan, et ei tasu liiga palju asjadesse takerduda. Ja üldse välisesse. Üldiselt asjade ihaldamisel pole lõppu, kunagi pole sellist piiri, kus on küllalt. Selles mõttes, kõige materiaalsega võib kergesti sattuda mitte kasutajaks, vaid kasutatavaks.“
Mõnusalt mässuline mõte tänases Eestis, kas pole?
Mathura loominguga saab tutvuda http://www.hot.ee/mathura/
Sven Paulus
märts 2006
|
|
|
